2000. aastatel tunti Lääne-Euroopas suurt hirmu selle ees, et ELi idasuunaline laienemine vähendab poliitilise protsessi efektiivsust ning ajakirjandus taastoodab seda eksitavat kujutlust siiani. Leideni Ülikooli õppejõud, PhD Dimiter Toshkov väidab ajakirjas Journal of European Public Policy (Vol. 24, No. 2) 2017. aastal ilmunud uurimuses aga, et kartused, nagu hakkaks vaesed Ida-Euroopa maad ühise survegrupina ELi otsuseid mõjutama (näiteks põllumajandustoetuste suurendamiseks), pole kinnitust leidnud. Pole mingit süsteemset lõhet „uute“ ja „vanade“ liikmesriikide vahel ning seadusandlike aktide vastuvõtmine pole aeglustunud. Erinevused on ilmnenud vaid mõnes valdkonnas (keskkond, migratsioon). Kokkuvõttes pole Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel ELi poliitikate ja seadusandluse blokeerimiseks piisavalt hääli, isegi kui nad esindaksid ühesuguseid seisukohti, mida juhtub harva. Euroopa Liidu Nõukogus on pärast 2004. aastat liitunud riikidel 21% häältest, otsuste blokeerimiseks vajalik minimaalne häälte osakaal on aga 35%.

Autori seisukohtadega saab tutvuda ka London School of Economics and Political Science blogis ilmunud postituses: „There is no evidence of a structural East-West divide in the EU”.

Advertisements