Otsi

silt

artiklid

Kodanikupalgast mitmest küljest

Kodanikupalga temaatika on pakkunud kõneainet kaua. Mitmetes riikides on katsetatud kodanikupalga maksmist või on see käimas praegu – näiteks Soomes, Itaalias, Hollandis jne. Šveitsis toimunud rahvahääletusel kodanikupalga kasutuselevõtmise idee piisavalt toetust ei leidnud.

Kodanikupalgaga seotud algatus ja info Eestis on leitav veebilehel Kodanikupalk Eestisse ja Euroopasse. Eestis ilmunud artikleid ja uudised kajastatakse Kodanikupalga Teataja blogis.

Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimist Eestis saab toetada siin.

Kodanikupalgast on räägitud ka Euroopa Parlamendis. Euroopa Parlamendi uuringuteenistuses on koostatud ülevaade „Basic income: arguments, evidence, prospects“.

Järgnevalt valik artiklitest, raamatutest, analüüsidest ja uurimustest, mis käsitlevad kodanikupalga põhimõtteid, kodanikupalgaga seotud majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte ning suhestumist sotsiaalsüsteemi.

Basic income experiment 2017-2018

Colombino, U. Five Crossroads on the Way to Basic Income. An Italian Tour // Italian Economic Journal. Vol. 1 (2015), issue 3, p. 353-389.

Continue reading “Kodanikupalgast mitmest küljest”

Advertisements

Türgi ja Euroopa Liit

14. aprillil 1987 esitas Türgi avalduse liitumaks Euroopa Ühendustega. Sellest on möödunud juba 30 aastat, kuid siiani on Türgi kandidaatriigi staatuses.

Türgi ja Euroopa Liidu suhete juured ulatuvad koguni 1959. aastasse, mil Türgi soovis astuda Euroopa Majandusühenduse liikmeks. 1963. aastal sõlmitigi Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel assotsiatsioonileping. Türgist sai ametlik Euroopa Liidu kandidaatriik 1999. aastal, liitumisläbirääkimised algasid aga alles 2004. aastal. Kandidaatriigi staatus on Türgil säilinud siiani. Ellu on viidud mitmeid poliitilisi reforme, mis on Euroopa Liiduga ühinemiseks olulised, kuid muutused on olnud liialt aeglased või ebapiisavad. Continue reading “Türgi ja Euroopa Liit”

Euroopa Liidu otsustusprotsess: ida ja lääne vahelise lõhe kohta pole tõendeid

2000. aastatel tunti Lääne-Euroopas suurt hirmu selle ees, et ELi idasuunaline laienemine vähendab poliitilise protsessi efektiivsust ning ajakirjandus taastoodab seda eksitavat kujutlust siiani. Leideni Ülikooli õppejõud, PhD Dimiter Toshkov väidab ajakirjas Journal of European Public Policy (Vol. 24, No. 2) 2017. aastal ilmunud uurimuses aga, et kartused, nagu hakkaks vaesed Ida-Euroopa maad ühise survegrupina ELi otsuseid mõjutama (näiteks põllumajandustoetuste suurendamiseks), pole kinnitust leidnud. Pole mingit süsteemset lõhet „uute“ ja „vanade“ liikmesriikide vahel ning seadusandlike aktide vastuvõtmine pole aeglustunud. Erinevused on ilmnenud vaid mõnes valdkonnas (keskkond, migratsioon). Kokkuvõttes pole Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel ELi poliitikate ja seadusandluse blokeerimiseks piisavalt hääli, isegi kui nad esindaksid ühesuguseid seisukohti, mida juhtub harva. Euroopa Liidu Nõukogus on pärast 2004. aastat liitunud riikidel 21% häältest, otsuste blokeerimiseks vajalik minimaalne häälte osakaal on aga 35%.

Autori seisukohtadega saab tutvuda ka London School of Economics and Political Science blogis ilmunud postituses: „There is no evidence of a structural East-West divide in the EU”.

Kuidas märgata valeuudiseid?

„Fake news“ ehk valeuudised ja „post-truth era“ ehk tõejärgne ajastu on saanud aktuaalseks teemaks, mida kajastatakse nii Eesti kui ka välismeedias. Valeuudiste mõjust ja tulemustest kirjutatakse just poliitika mõjutamise valguses. Termin „post-truth“ pälvis Oxfordi sõnaraamatutelt 2016. a. aasta sõna tiitli, kuna seda on kasutatud sagedasti, eriti Brexiti ja Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste valguses.

Valik artiklitest, kus analüüsitakse valeuudistega seonduvat. Muu hulgas juhitakse tähelepanu ka sellele, kuidas valeuudiseid ära tunda.

Penny, Laurie. Escape from Reality: Fake News Sells Because People Want It to Be True. // New Statesman. Vol.146, (2017),  Jan. 20, p.18. (Loe artiklit Rahvusraamatukogu otsinguportaali kaudu.) Continue reading “Kuidas märgata valeuudiseid?”

Fookuses on populism

Ajakirja Foreign Affairs 2016. a. novembri/detsembri number on pühendatud populismi mõjule. Muude põnevate artiklite seas, sisaldab see ka kirjutist Ameerika Ühendriikide presidendist Donald Trump’ist.

Kazin, Michael. Trump and American Populism. // Foreign Affairs. Vol. 95, (2016) no. 6, p. 17-24.

Veel käsitlusi populismist:

American Nightmare: Donald Trump, media spectacle and authoritarian populism / Douglas Kellner (2016)

Eighengreen, Barry. The populist turn in American politics // Current History. Vol. 116 (2017) Jan, p. 24-30. (Ajakiri Current History asub Rahvusraamatukogus ühiskonnateaduste saalis.)

Eiermann, Martin. How Donald Trump Fits Into the History of American Populism. // New Perspectives Quarterly. Vol. 33 (2016) issue 2, p. 29-34. Continue reading “Fookuses on populism”

35 aastat Gröönimaa referendumist

Gröönimaa on omavalitsuslik ala, mis kuulub Taani koosseisu. Taani Kuningriigi osana sai ka Gröönimaa 1973. aastal Euroopa Ühenduse liikmeks. 1979. aastal kehtestati aga Gröönimaa autonoomia. See tõstatas küsimuse, kas Gröönimaa peaks endiselt Euroopa Ühendusse kuuluma või mitte.

23. veebruaril, 1982. aastal korraldatigi nõuandev rahvahääletus. 1982. aastal oli Gröönimaa rahvaarv suurusjärgus 52 000 elanikku. Neist valimas käis koguni 74,9% hääleõiguslikest isikutest ehk peaaegu 39 000 inimest. Analoogselt hiljuti Suurbritannias aset leidnud referendumile hääletas ka Gröönimaal vaid napp enamus hääletajatest Euroopa Majandusühendusest lahkumise poolt. 53% häälteenamusega otsustasid Gröönimaa elanikud Ühendusest välja astumise kasuks.

Gröönimaa säilitas liikmesriikide nõusolekul assotsieerunud ülemeremaa staatuse. Seda kinnitab 1984. aasta 13. märtsil allkirjastatud Gröönimaa leping.

Gröönimaa leping on Euroopa Liidu seisukohalt oluline dokument, sest antud lepinguga tehti parandusi ka varasemalt sõlmitud Ühenduse lepingutes. Seeläbi on Gröönimaa leping Euroopa Liidu põhiseadusliku aluse eraldamatu osa. Continue reading “35 aastat Gröönimaa referendumist”

Hillary Clintoni keelekasutusest poliitilise karjääri kaudu

Ameerika Ühendriikides aset leidvate presidendivalimiste valguses on igati sobilik tutvustada artiklit, milles kirjutatakse praeguse hetke prominentseimast naispoliitikust USAs. Artikkel on Demokraatliku Partei kandidaadist Hillary Clintonist ning tema lingvistilistest stiilidest aastatel 1992 – 2013. Clintoni pikk ja mitmekesine poliitiline karjäär annab olulise aluse uurimaks seda, kuidas naispoliitikud end strateegiliselt avalikkusele esitlevad. Tuginedes poliitilisele psühholoogiale, poliitilisele kommunikatsioonile, sotsiaalpsühholoogiale ja lingvistikale, vaadeldakse Clintoni kõnestrageegiaid erinevatel ajahetkedel, nende maskuliinsust ja feminiinsust ja selle kõige seost poliitikamaailmas tippu jõudmisega. Muutused Clintoni lingvistilises stiilis peegeldavad soorollide esinemist, ootusi poliitilistele liidritele ning maskuliinseid norme, mis on levinud poliitilistes institutsioonides.

Artikkel on ilmunud ajakirjas Perspectices on Politics pealkirjaga „Talk “Like a Man”: The Linguistic Styles of Hillary Clinton, 1992–2013“ (autor Jennifer J. Jones).

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑